Viimastel aegadel on Eesti avalikus ruumis olnud palju juttu Eesti muukeelsete võrdsetest õigusest ja kodakondsuse andmisest kõigile Eestis sündinud lastele. Käesolev artikkel kajab vastu ka Marju Lauristini (“Põhiseaduspatriotismist...” 24.10. PM) ja Mart Rannuti (“Rahvuslik suletus ja ...” 30.10. PM) artiklitele. Jagan vaateid küll rohkem viimase kui esimesega. Keskendun siiski vaid ühele aspektile ses debatis, milleks on keele ja lõimumise vahekord.
Olles ise ajutiselt võõramaalane, näen Eestis toimuvat paratamatult eemaololija perspektiivist, ehk asjad, mis tunduvad Eestis elades elementaarsed, muutuvad küsitavateks ja vastupidi. Muidugi ei ole minu “immigrandi-kogemus” kõiges kattuv Eestis elavate paljude muukeelsetega, kuid midagi ühist on siiski. Oleme perega viimased kolm aastat elanud Inglismaal ja siinses ühiskonnas enam-vähem kodunenud. Suure huviga jälgin seda, kuidas lapsed saavad hakkama uues kultuuris. Nad käivad siinses riigikoolis ja eks see ongi peamine vahend lõimumiseks siinsesse ühiskonda. Siinsetes koolides ollakse harjunud umbkeelseid lapsi vastu võtma ja toetatakse selliseid lapsi abitundidega, seni kuni nad saavad piisaval tasemel hakkama. Enamasti piisab selleks poolest aastast. Kodus räägime endiselt eesti keeles ja lapsed loevad lisaks inglisekeelsele kirjandusele ka “Sipsikut” ja “Kevadet”.
Ehkki Suurbritannia ja Eesti on väga erineva ajaloo ja geograafilise asendiga riigid, annab siiski hästi võrrelda seda, milline roll on riigikeelsel haridussüsteemil muukeelsete lõimumisel. Oluline on mõista, et riigikeelne haridus tagab kõigile võrdsed võimalused omandada eriala, õppida kõrgkoolis ja leida tööd, olgu see siis Eestis või Suurbritannias.
Vaid riigikeelne haridus Eestis ei tähendaks seda, et vene keel taanduks kasvõi sel lihtsal põhjusel, et venekeelne meedia on Eestis laialdaselt kättesaadav ning kuhugi ei kaoks ka igapäevane suhtlus vene keeles. Eestlasena Inglismaal elades ei ole mu lastel kaugeltki nii palju võimalusi eesti keele ja kultuuri alles hoidmiseks, aga hea tahtmise korral pole seegi võimatu.
Eestis on kujunenud olukord, kus riigikeelse hariduse kõrval eksisteerib ka riiklik muukeelne haridus. Sisuliselt õpetatakse kümnetes Eesti koolides eesti keelt kui võõrkeelt. Mul on mulje, et üheks põhjuseks on domineeriv kuvand, mille järgi emakeelne haridus on täisväärtusliku kodaniku kasvatamise alus. Kui Eesti riik ei pakuks riiklikku venekeelset haridust, siis kardetaks süüdistusi, et riik assimileerib ja homogeniseerib oma suurearvulist vähemust. Samas ei ole see vähemus ju kaugeltki homogeenne ja sisuliselt toimib kõigele lisaks Eesti riik praegu ukrainlaste, tatarlaste, udmurtide ja teiste venekeelestajana. Kujunenud olukord näitab pigem, et Eesti riik panustab mittetoimetulevate inimeste kasvatamisse, kes paradoksaalselt jäävad Eestis elades keeleliselt diskrimineerituks. Kui Eesti ülikoolidesse jõuavad Eestis keskhariduse omandanud muukeelsed noored, kelle jaoks eesti keeles õppimine võib kujuneda ületamatuks takistuseks, siis kas on kõrgharidus kõigile võrdselt kättesaadav?
Üks asi, mis mind tõsiselt muretsema paneb, on see, et riik käsitleb eesti keele õpetamist 69 riigkoolis võõrkeele õpetamisena. Haridus- ja Teadusministeeriumi kodulehel on kirjas: “Eesti keele kui teise keele õppeks ettenähtud tundide arv (gümnaasiumiastmes kokku 9 kursust) on võrreldes maailmapraktikaga ja Euroopas võõrkeeleõppeks ettenähtud tundide arvuga suur. Seega ei ole otstarbekas keeletundide arvu suurendada.” Niisiis on eesti keel Eesti vabariigis võõrkeel. See kajastab ilmekalt meie endi, eestlaste arusaama sellest, millist rolli mängib eesti keel Eesti vabariigis. Kas ei peaks olema aga nii, et ei ole tähtis, kas see keel on emakeel, oluline on, et tegemist on riigikeelega, mis on esmane suhtlusvahend avalikus ruumis ja mis peaks seega olema kõigile võrdselt aru- ja kättesaadav?
Vaadates viimase riikliku lõimumiskava 2008-2013 tööversiooni, ei saa sealt välja lugeda, et midagi senises haridusstrateegias oleks oluliselt muutunud, kuigi integratsiooni ebaõnnestumisest on räägitud palju. Loodetakse endiselt sellele, et kui suudetakse viia vene lasteaedadesse ja koolidesse enam kvaliteetset eesti keele kui võõrkeele õpet ja suudetakse täita võetud kohustus pakkuda gümnaasiumiastmes kuut ainet eesti keeles (sh eesti keelt) aastal 2012, siis see ongi lõimumise võti. Samas märgib Martin Ehala õigustatult enne Katariina Kolledzi avamist toimunud diskussioonis (Päevaleht 12.11.2007): “...mida kaugemale me lükkame vene noore kokkupuute eestikeelse keskkonnaga, seda nõrgemaks jääb tema side Eestiga ja ahtamaks võimalused Eesti ühiskonnas edukalt toime tulla.” Väidan, et määrava tähtusega lõimumisel on hoopis lasteaia ning alg- ja põhikooli aste. Kui me näeme riigikeele õpet riigikoolides kui võõrkeele õpet, siis jääb lõimumine sõltuma teistest juhuslikest teguritest. Pean siin silmas iga konkreetse kooli võimalusi keelekümblusklassi avamiseks, lapse igapäevaseid kokkupuuteid riigikeelega, lapse ja pere suhtlusringi jne. Kui tõesti mõni pere aga mingil põhjusel ei soovi, et tema last õpetatakse üksnes eesti keeles, siis on alati võimalus valida muukeelne eralasteaed või erakool.
Tõsi on, et keelekümblusprogramm on mitmetesse venekeelsetesse koolidesse toonud võimaluse lastevanematele panna oma laps soovi korral klassi, kus õpe toimub esialgu valdavalt riigikeeles. See on vaieldamatult positiivne areng, aga sellest üksi jääb väheks. Selliste klasside hulk jääb sõltuma kooli initsiatiivist ja ühelgi koolil ei ole kohustust keelekümblusklassi luua. Eesti riik toetab keelekümblusklassi avamist, aga ei nõua seda. Ehk see, kui kaua Eestis antakse venekeelset haridust riigikoolides, on tegelikult teadmata ja planeerimata.
Näen oma laste pealt, kui kadestamisväärselt lihtne on noores eas võõrkeelt omandada. Mänglevalt lihtne. Ja imeliselt kergesti tekivad eri rahvustest sõbrad, sest sõpruse eelduseks ei ole rahvuslik enesemääratlus vaid hoopis isikuomadused. Mänguväljakul toimub lõimumine märksa tõhusamalt kui ülikoolis. Ja eks seda saavad aru paljud, miks siis muidu püüavad osa muukeelseid Eesti peresid oma laste elu lihtsamaks teha ja panna neid eestikeelsetesse lasteaedadesse? Ehk oleks aeg sellele iseenesest tekkinud protsessile kaasa aidata ehk alustada sellest, et suunata integratsioonirahad alghariduse riigikeelestamiseks?
Riikliku lõimumiskava juures on positiivne see, et on seatud eesmärk, et mitte-eestlastest lastele on võimalik korraldada riikliku õppekava raames valikainekursuseid emakeele ja rahvuskultuuri õppimiseks. Riik peab tõepoolest toetama kodanikualgatuslikku soovi omakultuuri säilitada, olgu see siis pühapäevakoolide, seltside või kasvõi valikainete näol. Kui eesti ja vene lapsed õpivad samas koolis, siis võidaksid sellest ka eestikeelsed lapsed, kui neil oleks näiteks võimalus valida vabaainena vene keeles vene kultuurilugu. Mõnedki eesti lapsed on ju õppinud mõnda ainet inglise keeles Ameerika vabatahtlike õpetajate käe all.
Aeg-ajalt kõlab ajakirjanduses küsimusi, et miks ei kohelda kõiki inimesi Eestis võrdselt. Kas mitte ei saagi see ennekõike alguse keeleoskuse küsimusest? Kui riigikeel pole selge, siis ollaksegi ebavõrdses olukorras. Ma arvan, et oleks juba aeg kohelda kõiki võrdselt ja võimaldada kõigile lastele kättesaadav riigikeelne haridus. Loomulikult on tegu mitte päevapealt lahendatava probleemiga, mis pealegi laieneb oma keerukuses paljudesse valdkondadesse (pedagoogide täiend- ja ümberõpe, venekeelsete inimeste enamus Kirde-Eestis jne). Kuid küsimus on riigi eesmärkides. Ja eks me isegi vaja oma naabrite paremat mõistmist ja sallivuse kasvatamist üha rahvuskirevamas Euroopas. Selleks kulub eestikeelsetelel lastelgi ära positiivne “mänguväljaku kogemus” mitte-eestlastest lastega, kust paljud asjad ja suhtumised alguse saavad.
Loen 20.04.2012 Õpetajate Lehest samal teemal artiklit. Seekord kajastatakse läbiviidud uurimuse tulemusi. Niisiis on 2 aastat möödunud ja kõik on liikunud just selles suunas, nagu Juta Vallikivi eelpool kirjutab. Kahju, et kõik nii aeglaselt liigub, aga vähemasti liigub. Parem vist ongi, kui rahvas ise nõuab eestikeelseid lasteaedu ja põhikoole (mitte mingi ülevalt poolt tulenev reform, mis jälle põhjust kaklemiseks annab).
ReplyDelete