Üks võimalus kooli lapsesõbralikumaks muutmiseks

Olen viimasel ajal lugenud hoolega Perekooli foorumis laste koolikogemusega seotud postitusi. Eestis on väga erinevaid koole: suuri-väikeseid, eliit-piirkondlikke, linna-maa... Niisamuti on koolid erinevad selle poolest, kui meelsasti enamus lapsi seal käib. Koolipelguseks võib olla erinevaid põhjuseid, kuid valdavalt on see ikka seotud sellega, mis koolis toimub. Kui sõbralikud on õpetajad ja kaasõpilased, kui kerge on õppimises edasi jõuda.

On selge, et väga häid õpetajaid ja edumeelseid koolijuhte on piiratud hulk, kuid nendest tõesti sõltub, milline on koolis valitsev õhustik ja kuidas tunneb end koolis tavaline keskmine koolilaps. Kuidas saaks aidata kaasa, et koolis oleks rohkem häid õpetajaid ja koolijuhid saaksid oma tööga järjest paremini hakkama? Ma pakun välja, et üheks võimaluseks oleks siin lastevanemate rolli suurendamine.

Praeguse seadusandluse põhjal peab kooli hooldekogusse kuuluma 3-5 (vastavalt kooliastmele) lapsevanemate esindajat. Kord aastas kutsutakse kokku ülekooliline lastevanemate koosolek ja klassi lastevanemate koosolek peab toimuma siis, kui 1/3 ühe klassi vanematest seda nõuab. Ülejäänud koosolekud toimuvad vaid siis kui klassijuhataja või kooli juhtkond vajalikuks peavad. Samas peab alati tõdema, et koosolekule tuleb kohale vaid väike hulk vanemaid. Ja kohaletuleku põhjuseks on lootus, et kuuldakse uut ja üliolulist infot või soovitakse probleemi tõstatada. Arvestades eestlaste loomust, kujuneb siis lõpuks ikka nii, et heal juhul üks-kaks inimest julgevad sõna võtta ja ülejäänud on vait. Valitakse v ajalikud hoolekogu esindajad välja ja siis jälle terve aasta rahulik.

Kui aga lapsevanemal (ehk siis tema lapsel) tekib probleem kooliga seoses, siis on ainus võimalus seda koolisiseselt lahendada, on pöörduda õpetaja või direktori poole. Asja tõsiduse korral peaks saama abi ka hoolekogu omavalituse esindajalt või siis hoopis laiemalt. Ideaalis võiks aga olla nii, et probleemi arutellu on võimalik kaasata vajadusel ka lastevanemate esindajad, sest väga sageli asuvad õpetajad ringkaitsesse, kui probleem puudutab pedagooge isiklikult.

Minu nägemuse kohaselt võiks vähemasti algkooli ja põhikooli osas olla koolis lastevanemate kogu, mille mitmete võimalike ülesannete hulgas oleks ka kooli parendamine ja probleemide lahenduste otsimisele kaasaaitamine. Ehk siis igast klassist on sellesse kokku valitud 2 esindajat, kelle poole saab iga selle klassi lapsevanem vajadusel pöörduda ja nõu küsida. Kui on suurem probleem, siis lastevanemate kogu arutab seda üheskoos ja tõstatab probleemi hoolekogus.

Milliste murede puhul võiks antud struktuurist abi olla? Väga tõhus võiks see olla juhul, kui rohkem kui ühel lapsel klassis tekivad kommunikatsiooniraskused konkreetse õpetajaga. Tavaliselt ei julge lapsevanem sellise "pisikese" ja sageli delikaatse probleemiga õpetaja jutule minna. Lihtsam oleks rääkida teise lapsevanemaga. Vanematekogu võib otsustada, kas on vaja arutada probleemi konkreetse õpetajaga või hoopis koolijuhiga. Mõned mured on aga sellised, mis ei vaja personaalselt lahendust, vaid laiemalt kooli suhtumise või tegevuste muutmist. Lapsevanemad saavad välja pakkuda erinevaid lähenemisi, mida nad sooviksid, et koolis kasutatakse, kui senine tundub mittetöötav ja laste koolipelgust soodustav. Samuti oleks vanematekogu konkreetne kogum inimesi, kes hoolivad kooli heast käekäigust ja kelle poole õpetajad ja juhtkond saab abi saamiseks pöörduda. Lastevanemate hulka kuulub väga erinevate valdkondade spetsialiste, kes suudaksid kooli arendusse panustada, kui nad tunneks end oodatutena ja vajalikena.

Kooli vanematekogu teised ülesanded võiks olla näiteks ka teatud ürituste korraldamine ja miks mitte ka nende käigus raha kogumine kooli spetsiaalsesse kassasse, kust on võimalik rahastada kooli keskkonda rikastavate objektide soetamist ning toetada näiteks vähekindlustatud peredest pärit laste klassiekskursioonil osalemist.

Loomulikult on kõige selle ilusa taga küsimus, et kas meie eesti lapsevanemad üldse viitsiks või omavad aega sellise asjaga tegelemiseks. Esiteks ei maksa unustada, et iga lapsevanem mõistab, et kui tal on tõesti võimalik midagi ära teha selleks, et tema lapse kool oleks parem, siis ta teeb seda. Teiseks on lastevanemate hulgas alati inimesi, kes on lastega kodus või töötavad osalise tööajaga. Kaasa löömine koolielus võib mõnel juhul pakkuda vajalikku koduvälist eneseteostust.

Enn Siimer: ettevalmistus õnnelikuks eluks

Postimees 15.12.2009

Kildu kooli direktor Enn Siimer kirjutab, et gümnaasiumidest räägitakse, kuid põhikoolid poleks nagu midagi. Ent just põhikool peab lapse ette valmistama edasisteks valikuteks.

Õhk on haridusse puutuvatest probleemidest tiine. Ei möödu vist ühtegi päeva, kui ajalehtedes või teleuudistes poleks mõnda kuuma haridusteemalist süžeed. Võib ka aru saada – riigikogus on arutamisel põhikooli ja gümnaasiumi seadus ning näib, et kired selle suhtes on laes.

Aga ühest asjast ei saa ma aru: miks pole arutlustes üldse kuulda põhiharidust ja põhikoole esindavaid seisukohti. Seadus ei puuduta ju põhikooli sugugi mitte vähem kui gümnaasiumiharidust. Ning see, kas ja kui palju tuleks gümnaasiume sulgeda, on hoopiski teisejärgulisem kui see, et põhikooli ja gümnaasiumi hariduslikke eesmärke ja õppesisu tuleb põhimõtteliselt eristada. Seda aga pole võimalik teha, kui põhikool institutsioonina jääb gümnaasiumi raamidesse. Ja põhikooli eesmärk on õpilase edukas astumine gümnaasiumisse.

Hiljuti Tartus toimunud väärtuskasvatuse konverentsil kõneles üks Taani õpetajate ühingu esindaja sellest, kuidas ta kutsus oma 7. klassi õpilased matemaatikatundideks enda juurde koju. Ta näitas neile oma maja, mis vajas renoveerimist. Lapsed lahendasid rühmatööna ülesandeid, mis olid seotud matemaatikaga – pindala, ruumala, materjalikulu ja raha. Lastelt tuli hulk häid ideid, mille peale õpetaja enne ei tulnudki. Kõik need projektid mängiti igakülgselt läbi ning parimad neist realiseerusid hiljem ka tegelikkuses.

Kuid peale otseste matemaatiliste oskuste õppisid lapsed tegema reaalses situatsioonis üksteist arvestavat koostööd ning – mis veelgi tähtsam – nägid oma õpetajat reaalses elukeskkonnas. Tutvusid tema eluliste seisukohtade ja arusaamadega.
Kas te kujutaksite midagi niisugust ette meie koolisüsteemis?

Teine näide on lähemalt. Meie koolil õnnestus saada Avatud Eesti Fondi ja Tartu Ülikooli eetikakeskuse korraldatud väärtuskasvatuse projektikonkursil lisaraha. Koos kohaliku lasteaia mudilaste ja külaseltsi abilistega sõitsid meie kooli 5.–7. klassi õpilased lähedalasuvale Lehola Lembitu linnamäele ja pidid seal viie inimeselistes rühmades täitma koostööle ja üksteise abistamisele suunatud ülesandeid.

Edukad ei olnud mitte kiiremad ja osavamad, vaid need, kes olid hoolivad ja tähelepanelikud oma kaaslaste suhtes. Ja mis oli seejuures kõige huvitavam? Needsamad igapäevaselt koolis veidi ulakad poisid, kes kipuvad teistele liiga tegema, olid järsku nagu ümber sündinud ja hoolitsesid kadestamisväärse tähelepanelikkusega oma väikeste kaaslaste eest.

Mida ma nende kahe näitega öelda tahan? Meie (põhi)kooli programm on äärmiselt pingeline. Taseme- ja riiklikud eksamid kontrollivad programmi täitmist ning ükski kool, kui ta tahab «pildile jääda», ei saa lubada mööndusi seadusega paika pandud nõudmistes. Õpilased on stressis, aga seda on ka õpetajad.

Siis polegi üllatav, et Eesti kool asub koolimeeldivuse uuringus Euroopa koolide seas tagantpoolt teisel kohal, Taani kool on aga üks esimesi. Võib-olla pole Taani õpilased küll nii targad kui meie lapsed, kuid nad on kindlasti palju õnnelikumad.

Meie haridussüsteem on praegu rõhutatult kaldu gümnaasiumihariduse poole. On orienteeritud keskharidusele ja kõrgkooli pääsemisele.

Eks see peegeldub ka selles, et tänaseni peab hea põhikooliõpetaja suurimaks tunnustuseks edutamist gümnaasiumiõpetajaks. Annaks jumal, et ma eksin. Sest tegelikult valdab põhikooliõpetaja ja gümnaasiumiõpetaja täiesti erinevate inimeste maailma. Juba arengupsühholoogiliselt on 10–14-aastane laps ja 17-aastane nooruk väga erinevad. See, mis töötab 17-aastase juures, ei pruugi 13-aastasele üldse mõjuda.

Lapse üldine inimesekeskne ja terviklik areng on jäänud tagaplaanile. Areng, mille eesmärgiks on iga lapse eelduste ja annete väljaarendamine, tema väärtuspõhise arusaama täiendamine, mis ei saa sündida mitte teadmiste, vaid ühise tegevuse ja üksteisega arvestamise kaudu. Kus õpetaja ei ole mitte teadmiste andja, vaid laste maailma kujundaja ja vormija.

Ajale on jalgu jäänud põhikooli üldriiklik õppekava, milles ainekeskne teadmiste omandamine ei jäta piisavalt ruumi ja võimalusi lapse kui terviku üldiseks arenguks. Ma ei saa öelda, et õpetajad meie koolides sellega ei tegele. Muidugi tegelevad. Kuid pigem kehtiva õppekava kiuste kui seda järgides.

Õppekava nõuab õpilastelt tohutu hulga eriteadmiste valdamist olgu siis bioloogias, geograafias, keemias või matemaatikas. Õppekava nõuab just teadmiste omandamist, kus õpetaja on taandatud õpikul põhinevate teadmiste edasiandmisele. Kui aga õppetöö ei laabu, tuleb õppeedukust parandada ja õpetamist karmistada.

Seetõttu vaatlevad meie õpilased teadmisi kui midagi niisugust, mis on väljaspool ja eraldi nende isiklikust maailmast. On üks maailm, mida õpetab kool ja mis seostub sõnaga «peab», ning on teine maailm, kus kehtivad hoopis teised reeglid.

Usun, et paljud on meie laste juures kogenud paradoksi, et lapsele on suhteliselt lihtne teha selgeks, kuidas ühes või teises olukorras peab käituma. Nad vastavad õigesti sellele, mis on õige ja mis vale. Kuid reaalsetes elulistes olukordades, suuremas või väiksemas rühmas ei jää neist teadmistest suurt midagi järele. Reaalse käitumise tingivad hoopis teised asjaolud, mis viitavad sellele, missugune on rühmas valitsev mentaliteet ja mida võivad tema käitumisest arvata kaaslased.

Teadmisi ja meetodeid, mis on omal kohal kõrg- ja gümnaasiumihariduses, ei saa rakendada lapsele, kel puuduvad veel oskused ja kogemused, kuidas tulla toime reaalses elus, oskused teha eetilisi valikuid ja väärtustada üldinimlikke ideaale.

Algkooliastmes toimib hästi «Hea alguse» õppekava. Analoogilist – õpilase osalust ja aktiivsust väärtustavat – metoodikat tuleks laiendada kogu põhikoolile.

Juba ammu täheldati, et õpilane ei saa olla lihtsalt anum, mida koolis tuleb teadmistega täita. Õpilased pole erinevad mitte ainult individuaalselt, vaid ka vanuseliselt, iga arengujärguga kaasnevad lapsel erinevad dominandid. Kui õppeprotsess neid muutusi ja psühholoogilisi vajadusi ei arvesta, on raske, kui mitte võimatu saavutada teadmiste ja isiklike kogemuste ühtsust.

Juta Vallikivi artikkel

"Mänguväljakul käib lõimumine lihtsalt" Postimehes 4.12.2009

(artikkel on kättesaadav vaid tasulise PostimeesPluss versioonis)

Viimastel aegadel on Eesti avalikus ruumis olnud palju juttu Eesti muukeelsete võrdsetest õigusest ja kodakondsuse andmisest kõigile Eestis sündinud lastele. Käesolev artikkel kajab vastu ka Marju Lauristini (“Põhiseaduspatriotismist...” 24.10. PM) ja Mart Rannuti (“Rahvuslik suletus ja ...” 30.10. PM) artiklitele. Jagan vaateid küll rohkem viimase kui esimesega. Keskendun siiski vaid ühele aspektile ses debatis, milleks on keele ja lõimumise vahekord.

Olles ise ajutiselt võõramaalane, näen Eestis toimuvat paratamatult eemaololija perspektiivist, ehk asjad, mis tunduvad Eestis elades elementaarsed, muutuvad küsitavateks ja vastupidi. Muidugi ei ole minu “immigrandi-kogemus” kõiges kattuv Eestis elavate paljude muukeelsetega, kuid midagi ühist on siiski. Oleme perega viimased kolm aastat elanud Inglismaal ja siinses ühiskonnas enam-vähem kodunenud. Suure huviga jälgin seda, kuidas lapsed saavad hakkama uues kultuuris. Nad käivad siinses riigikoolis ja eks see ongi peamine vahend lõimumiseks siinsesse ühiskonda. Siinsetes koolides ollakse harjunud umbkeelseid lapsi vastu võtma ja toetatakse selliseid lapsi abitundidega, seni kuni nad saavad piisaval tasemel hakkama. Enamasti piisab selleks poolest aastast. Kodus räägime endiselt eesti keeles ja lapsed loevad lisaks inglisekeelsele kirjandusele ka “Sipsikut” ja “Kevadet”.

Inglismaa riigikoolides õpetatakse ainult inglise keeles. Ükskõik kui suur ka ei oleks muukeelsete kogukond, riik pakub üksnes inglisekeelset haridust. Paar aastat tagasi kurdeti mõnel pool poolakate (ja laiemalt idaeurooplaste) invasiooni üle. Siin-seal oli tekkinud olukord, kus poolakeelseid lapsi oli koolis rohkem kui ingliskeelseid lapsi. Siis otsiti poola keelt valdavaid abiõpetajaid, et esialgu täiesti umbkeelsete lastega oleks võimalik suhelda. Kui piirkonnas on piisavalt ühe rahvusgrupi ettevõtlikke esindajaid, siis luuakse nn nädalalõpukoole, kus õpitakse kõike, mis aitab säilitada sisserännanute emakeelt ja rahvuskultuuri. Heaks näiteks on sel aastal avatud Eesti Kool Londonis.

Mitte aga kogu Suurbritannias ei ole koolikeeleks inglise keel. Näiteks Wales’is on ametlikuks keeleks peale inglise keele ka kõmri keel. Seal on koolid kas üksnes kõmrikeelsed või kõmri- ja ingliskeelsed hoolimata sellest, et kõmrikeelseid on Wales’is kõigest 21%. Kõik sealsed lapsed, kes saavad tasuta riiklikku kooliharidust, peavad õppima kõmri keelt kuueteistkümnenda eluaastani. Sealt edasi on noore enda valik, millises keeles ta haridusteed jätkab. Sõltumata päritolust, saab Wales’is elav õpilane kõmri keele igal juhul suhu. Selline kord kehtib aastast 1990 ja selle eesmärgiks on säilitada üht unikaalset keelt ja kultuuri selle aastatuhandete vanusel elualal. Kui Eesti kontekstis mõelda, siis võik arutleda selle üle, et miks mitte toetada setokeelset kooliharidust Setomaal. Siinkohal tahan aga hoopis rõhutada seda, et kõmri keeles õppimine Wales’is puudutab lapsi kuueteistkümnenda eluaastani.

Ehkki Suurbritannia ja Eesti on väga erineva ajaloo ja geograafilise asendiga riigid, annab siiski hästi võrrelda seda, milline roll on riigikeelsel haridussüsteemil muukeelsete lõimumisel. Oluline on mõista, et riigikeelne haridus tagab kõigile võrdsed võimalused omandada eriala, õppida kõrgkoolis ja leida tööd, olgu see siis Eestis või Suurbritannias.

Vaid riigikeelne haridus Eestis ei tähendaks seda, et vene keel taanduks kasvõi sel lihtsal põhjusel, et venekeelne meedia on Eestis laialdaselt kättesaadav ning kuhugi ei kaoks ka igapäevane suhtlus vene keeles. Eestlasena Inglismaal elades ei ole mu lastel kaugeltki nii palju võimalusi eesti keele ja kultuuri alles hoidmiseks, aga hea tahtmise korral pole seegi võimatu.

Eestis on kujunenud olukord, kus riigikeelse hariduse kõrval eksisteerib ka riiklik muukeelne haridus. Sisuliselt õpetatakse kümnetes Eesti koolides eesti keelt kui võõrkeelt. Mul on mulje, et üheks põhjuseks on domineeriv kuvand, mille järgi emakeelne haridus on täisväärtusliku kodaniku kasvatamise alus. Kui Eesti riik ei pakuks riiklikku venekeelset haridust, siis kardetaks süüdistusi, et riik assimileerib ja homogeniseerib oma suurearvulist vähemust. Samas ei ole see vähemus ju kaugeltki homogeenne ja sisuliselt toimib kõigele lisaks Eesti riik praegu ukrainlaste, tatarlaste, udmurtide ja teiste venekeelestajana. Kujunenud olukord näitab pigem, et Eesti riik panustab mittetoimetulevate inimeste kasvatamisse, kes paradoksaalselt jäävad Eestis elades keeleliselt diskrimineerituks. Kui Eesti ülikoolidesse jõuavad Eestis keskhariduse omandanud muukeelsed noored, kelle jaoks eesti keeles õppimine võib kujuneda ületamatuks takistuseks, siis kas on kõrgharidus kõigile võrdselt kättesaadav?

Üks asi, mis mind tõsiselt muretsema paneb, on see, et riik käsitleb eesti keele õpetamist 69 riigkoolis võõrkeele õpetamisena. Haridus- ja Teadusministeeriumi kodulehel on kirjas: “Eesti keele kui teise keele õppeks ettenähtud tundide arv (gümnaasiumiastmes kokku 9 kursust) on võrreldes maailmapraktikaga ja Euroopas võõrkeeleõppeks ettenähtud tundide arvuga suur. Seega ei ole otstarbekas keeletundide arvu suurendada.” Niisiis on eesti keel Eesti vabariigis võõrkeel. See kajastab ilmekalt meie endi, eestlaste arusaama sellest, millist rolli mängib eesti keel Eesti vabariigis. Kas ei peaks olema aga nii, et ei ole tähtis, kas see keel on emakeel, oluline on, et tegemist on riigikeelega, mis on esmane suhtlusvahend avalikus ruumis ja mis peaks seega olema kõigile võrdselt aru- ja kättesaadav?

Vaadates viimase riikliku lõimumiskava 2008-2013 tööversiooni, ei saa sealt välja lugeda, et midagi senises haridusstrateegias oleks oluliselt muutunud, kuigi integratsiooni ebaõnnestumisest on räägitud palju. Loodetakse endiselt sellele, et kui suudetakse viia vene lasteaedadesse ja koolidesse enam kvaliteetset eesti keele kui võõrkeele õpet ja suudetakse täita võetud kohustus pakkuda gümnaasiumiastmes kuut ainet eesti keeles (sh eesti keelt) aastal 2012, siis see ongi lõimumise võti. Samas märgib Martin Ehala õigustatult enne Katariina Kolledzi avamist toimunud diskussioonis (Päevaleht 12.11.2007): “...mida kaugemale me lükkame vene noore kokkupuute eestikeelse keskkonnaga, seda nõrgemaks jääb tema side Eestiga ja ahtamaks võimalused Eesti ühiskonnas edukalt toime tulla.” Väidan, et määrava tähtusega lõimumisel on hoopis lasteaia ning alg- ja põhikooli aste. Kui me näeme riigikeele õpet riigikoolides kui võõrkeele õpet, siis jääb lõimumine sõltuma teistest juhuslikest teguritest. Pean siin silmas iga konkreetse kooli võimalusi keelekümblusklassi avamiseks, lapse igapäevaseid kokkupuuteid riigikeelega, lapse ja pere suhtlusringi jne. Kui tõesti mõni pere aga mingil põhjusel ei soovi, et tema last õpetatakse üksnes eesti keeles, siis on alati võimalus valida muukeelne eralasteaed või erakool.

Tõsi on, et keelekümblusprogramm on mitmetesse venekeelsetesse koolidesse toonud võimaluse lastevanematele panna oma laps soovi korral klassi, kus õpe toimub esialgu valdavalt riigikeeles. See on vaieldamatult positiivne areng, aga sellest üksi jääb väheks. Selliste klasside hulk jääb sõltuma kooli initsiatiivist ja ühelgi koolil ei ole kohustust keelekümblusklassi luua. Eesti riik toetab keelekümblusklassi avamist, aga ei nõua seda. Ehk see, kui kaua Eestis antakse venekeelset haridust riigikoolides, on tegelikult teadmata ja planeerimata.

Näen oma laste pealt, kui kadestamisväärselt lihtne on noores eas võõrkeelt omandada. Mänglevalt lihtne. Ja imeliselt kergesti tekivad eri rahvustest sõbrad, sest sõpruse eelduseks ei ole rahvuslik enesemääratlus vaid hoopis isikuomadused. Mänguväljakul toimub lõimumine märksa tõhusamalt kui ülikoolis. Ja eks seda saavad aru paljud, miks siis muidu püüavad osa muukeelseid Eesti peresid oma laste elu lihtsamaks teha ja panna neid eestikeelsetesse lasteaedadesse? Ehk oleks aeg sellele iseenesest tekkinud protsessile kaasa aidata ehk alustada sellest, et suunata integratsioonirahad alghariduse riigikeelestamiseks?

Riikliku lõimumiskava juures on positiivne see, et on seatud eesmärk, et mitte-eestlastest lastele on võimalik korraldada riikliku õppekava raames valikainekursuseid emakeele ja rahvuskultuuri õppimiseks. Riik peab tõepoolest toetama kodanikualgatuslikku soovi omakultuuri säilitada, olgu see siis pühapäevakoolide, seltside või kasvõi valikainete näol. Kui eesti ja vene lapsed õpivad samas koolis, siis võidaksid sellest ka eestikeelsed lapsed, kui neil oleks näiteks võimalus valida vabaainena vene keeles vene kultuurilugu. Mõnedki eesti lapsed on ju õppinud mõnda ainet inglise keeles Ameerika vabatahtlike õpetajate käe all.

Aeg-ajalt kõlab ajakirjanduses küsimusi, et miks ei kohelda kõiki inimesi Eestis võrdselt. Kas mitte ei saagi see ennekõike alguse keeleoskuse küsimusest? Kui riigikeel pole selge, siis ollaksegi ebavõrdses olukorras. Ma arvan, et oleks juba aeg kohelda kõiki võrdselt ja võimaldada kõigile lastele kättesaadav riigikeelne haridus. Loomulikult on tegu mitte päevapealt lahendatava probleemiga, mis pealegi laieneb oma keerukuses paljudesse valdkondadesse (pedagoogide täiend- ja ümberõpe, venekeelsete inimeste enamus Kirde-Eestis jne). Kuid küsimus on riigi eesmärkides. Ja eks me isegi vaja oma naabrite paremat mõistmist ja sallivuse kasvatamist üha rahvuskirevamas Euroopas. Selleks kulub eestikeelsetelel lastelgi ära positiivne “mänguväljaku kogemus” mitte-eestlastest lastega, kust paljud asjad ja suhtumised alguse saavad.