Üks võimalus kooli lapsesõbralikumaks muutmiseks

Olen viimasel ajal lugenud hoolega Perekooli foorumis laste koolikogemusega seotud postitusi. Eestis on väga erinevaid koole: suuri-väikeseid, eliit-piirkondlikke, linna-maa... Niisamuti on koolid erinevad selle poolest, kui meelsasti enamus lapsi seal käib. Koolipelguseks võib olla erinevaid põhjuseid, kuid valdavalt on see ikka seotud sellega, mis koolis toimub. Kui sõbralikud on õpetajad ja kaasõpilased, kui kerge on õppimises edasi jõuda.

On selge, et väga häid õpetajaid ja edumeelseid koolijuhte on piiratud hulk, kuid nendest tõesti sõltub, milline on koolis valitsev õhustik ja kuidas tunneb end koolis tavaline keskmine koolilaps. Kuidas saaks aidata kaasa, et koolis oleks rohkem häid õpetajaid ja koolijuhid saaksid oma tööga järjest paremini hakkama? Ma pakun välja, et üheks võimaluseks oleks siin lastevanemate rolli suurendamine.

Praeguse seadusandluse põhjal peab kooli hooldekogusse kuuluma 3-5 (vastavalt kooliastmele) lapsevanemate esindajat. Kord aastas kutsutakse kokku ülekooliline lastevanemate koosolek ja klassi lastevanemate koosolek peab toimuma siis, kui 1/3 ühe klassi vanematest seda nõuab. Ülejäänud koosolekud toimuvad vaid siis kui klassijuhataja või kooli juhtkond vajalikuks peavad. Samas peab alati tõdema, et koosolekule tuleb kohale vaid väike hulk vanemaid. Ja kohaletuleku põhjuseks on lootus, et kuuldakse uut ja üliolulist infot või soovitakse probleemi tõstatada. Arvestades eestlaste loomust, kujuneb siis lõpuks ikka nii, et heal juhul üks-kaks inimest julgevad sõna võtta ja ülejäänud on vait. Valitakse v ajalikud hoolekogu esindajad välja ja siis jälle terve aasta rahulik.

Kui aga lapsevanemal (ehk siis tema lapsel) tekib probleem kooliga seoses, siis on ainus võimalus seda koolisiseselt lahendada, on pöörduda õpetaja või direktori poole. Asja tõsiduse korral peaks saama abi ka hoolekogu omavalituse esindajalt või siis hoopis laiemalt. Ideaalis võiks aga olla nii, et probleemi arutellu on võimalik kaasata vajadusel ka lastevanemate esindajad, sest väga sageli asuvad õpetajad ringkaitsesse, kui probleem puudutab pedagooge isiklikult.

Minu nägemuse kohaselt võiks vähemasti algkooli ja põhikooli osas olla koolis lastevanemate kogu, mille mitmete võimalike ülesannete hulgas oleks ka kooli parendamine ja probleemide lahenduste otsimisele kaasaaitamine. Ehk siis igast klassist on sellesse kokku valitud 2 esindajat, kelle poole saab iga selle klassi lapsevanem vajadusel pöörduda ja nõu küsida. Kui on suurem probleem, siis lastevanemate kogu arutab seda üheskoos ja tõstatab probleemi hoolekogus.

Milliste murede puhul võiks antud struktuurist abi olla? Väga tõhus võiks see olla juhul, kui rohkem kui ühel lapsel klassis tekivad kommunikatsiooniraskused konkreetse õpetajaga. Tavaliselt ei julge lapsevanem sellise "pisikese" ja sageli delikaatse probleemiga õpetaja jutule minna. Lihtsam oleks rääkida teise lapsevanemaga. Vanematekogu võib otsustada, kas on vaja arutada probleemi konkreetse õpetajaga või hoopis koolijuhiga. Mõned mured on aga sellised, mis ei vaja personaalselt lahendust, vaid laiemalt kooli suhtumise või tegevuste muutmist. Lapsevanemad saavad välja pakkuda erinevaid lähenemisi, mida nad sooviksid, et koolis kasutatakse, kui senine tundub mittetöötav ja laste koolipelgust soodustav. Samuti oleks vanematekogu konkreetne kogum inimesi, kes hoolivad kooli heast käekäigust ja kelle poole õpetajad ja juhtkond saab abi saamiseks pöörduda. Lastevanemate hulka kuulub väga erinevate valdkondade spetsialiste, kes suudaksid kooli arendusse panustada, kui nad tunneks end oodatutena ja vajalikena.

Kooli vanematekogu teised ülesanded võiks olla näiteks ka teatud ürituste korraldamine ja miks mitte ka nende käigus raha kogumine kooli spetsiaalsesse kassasse, kust on võimalik rahastada kooli keskkonda rikastavate objektide soetamist ning toetada näiteks vähekindlustatud peredest pärit laste klassiekskursioonil osalemist.

Loomulikult on kõige selle ilusa taga küsimus, et kas meie eesti lapsevanemad üldse viitsiks või omavad aega sellise asjaga tegelemiseks. Esiteks ei maksa unustada, et iga lapsevanem mõistab, et kui tal on tõesti võimalik midagi ära teha selleks, et tema lapse kool oleks parem, siis ta teeb seda. Teiseks on lastevanemate hulgas alati inimesi, kes on lastega kodus või töötavad osalise tööajaga. Kaasa löömine koolielus võib mõnel juhul pakkuda vajalikku koduvälist eneseteostust.